Tõelised kuningad (Kutse sügavikust) // Kiri kaevikust (Kauge laane versioon)

Oled kas iialgi minuga soostunud Lonkima laantes taevateid jälgides Ujuma järvedes nüüd mis on soostunud Talvesid taluma, uinuma nälgides? Vabane ometi pelguse rangidest Rabade lapsed ei õnne saa mägedest! Tead sa kas midagi isade hingedest Vägi kel toekam on kõikidest vägedest? Kullaks meil udud ja pärliteks jää Metsade rüppe meid teotsema pandud Veri me soontes on tugevaks jäänd Truudusest murdmatust oleme kantud Talvedest visaks meil karastund hing Ronkade valvsust me veri on kandnud Kaua me tegusi toetand see pind Tõelise Kuningana temale andun "Unedes avaneb tundmatu ilm See kuhu ulatund pole te silm"

Submitted by Pestilence — Mar 28, 2026

Tuli mu ümber, tuli mu sees. Tuletrompetid huikasid hukku. Mu muusika tabas kaht meest. Üks vaikides vajus, teine karjudes kukkus. Punkrihämaras 'tattnina' leek; lõppenud lahing, mis äsja veel kees. Mu naril oigab haavatud koolivend, vaenlase mundris vangi langenud mees. Äng rindu ei mahu, pressib end üles, silmisse pisaraiks ja kurku kisaks. Hääbuvad lahkuja viimased sõnad: 'See teine seal väljal oli mu isa...' [A Letter From the Trenches (on the fratricide war)] Fire around me, fire within. Trumpets of fire hailed doom. My music befell two men. One silently sank; the other went down screaming. In the gloom of the bunker burns a crude petroleum lamp. The battle, freshly furious, has already ended. On my cot moans a wounded schoolmate, a man who fell prisoner in enemy uniform. The breast is too small for the angst that rises as tears in eyes, roar in throat. The words of the departing one fade: 'The man outside was my father.'

Submitted by Corpse Grinder — Apr 18, 2026