Ei kahetse midagi

- Proloog - Kuuhelk põhjatu järve jääl Karge talvine hõng Sealt ei kosta enam mu hääl Külm ja pime nüüd on mu säng Rahu ei leidnud mu hing Pimedas lehkavas pesas Keegi kui kutsunuks mind Taas ärkama rabade üsast Igavikust, läbi põhjatust kaevust Pinnale kiskusin end Haavatud pimedast raevust Toimus turmast taassünd Mu saatjaks sai looduse vägi Surelikkusest mis tunduvalt toekam Läbi soendi silmade nägin Temagi mõte sai minu poolt loetav - Epiloog - Pimeduses tulisilma helk Inimhuku varitsejalt Metsasügavuste valitsejalt Hukatuse lõhestav ulg

This track is instrumental.

Is this song not instrumental?

Oled kas iialgi minuga soostunud Lonkima laantes taevateid jälgides, Ujuma järvedes nüüd mis on soostunud Talvesid taluma, uinuma nälgides? Vabane ometi pelguse rangidest Rabade lapsed ei õnne saa mägedest! Tead sa kas midagi isade hingedest Vägi kel toekam on kõikidest vägedest? Kullaks meil udud ja pärliteks jää Metsade rüppe meid teotsema pandud Veri me soontes on tugevaks jäänd Truudusest murdmatust oleme kantud Talvedest visaks meil karastund hing Ronkade valvsust me veri on kandnud Kaua me tegusi toetand see pind Tõelise Kuningana temale andun "Unedes avaneb tundmatu ilm See kuhu ulatund pole te silm"

Submitted by Corpse Grinder — Apr 25, 2025

Üksainus hetk tegi mõttetuks Kõik surmad tuleriitadel Hundiulgudest petetuks Saime me kõik. Ja veel: : kas jätkuvad iial veel tõus ja mõõn? Kuusirp ei naerata (kõik "tarkade" pärast!) Ta pinnal on inimjalg käinud Särab kui Stahlhelm ta tumedas öös Kogu ta maagia on läinud Nii meie kui hallide varjude jaoks On alati olnud ta jumala eest Nüüd aga tahate rebida tema Kui südame välja me seest? Nõiduse loori ta kahvatult palgelt Ei suuda te rebida Sisemist jõudu ta näolt valgelt Ma igavest' ammutan! TEUFELS AUGE, MOND MIT UNS!

Submitted by johnmansley — Apr 25, 2025

Saar avab oiates limased lõuad Haarates nõnda haaramatu Kuldkera hetkeks veel kärgatab Seejärel korinal kustub Maad haarab masendus, vetel on vapustus Vaiamaast saareni märatseb turm Seal, kuhu ulatus allilma raputus Segi on paisatud elu ja surm Pimedus peidab põletajat Vari vägistab valgustajat Soerdieit suretab soojendajat Kuristik kugistab kiirgajat Inimlaps hiies on keeletu Otsides tammedelt tuge Küsides kividelt kaastunnet Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust Kümnetest kõridest, sadadest suudest Sünkjusse prahvatab loits kui välk: Maapõue needitu sündigu sügavalt Jälle kord koiduks saa hauaöö! Usk annab uhkust, teadmised tugevust Lootus on leinadest lennukam Taas tõuseb taevane terendus Võiduks vormistub vangipõlv.

Submitted by Iron_Wraith — Apr 25, 2025

Hetke nii habrast oli oodatud kaua Korratus korraks saama oli loodud See kes vaenlase hällist teeks haua Ilmavärava taha sai toodud

Submitted by johnmansley — Apr 25, 2025

Veel ei rebene igavik Kuigi on rohtunud rajad See mis meid tagasi kutsub On isade vere kaja Veel ei roosteta igemed Hoidvad mis irevil hambaid Veel ei unustus varjuta Silmi kus hingelõõm ergab Veel ei rahune inimhing Ihudes muistseid teri See mis neil mõõkadel mustab On ammu voolanud veri Võib-olla lahinguis kohtume veel Endiste aegade säras Reetureilt südamed õgime seest Iidsete irvete pärast Seilame kättemaksude merd Tallame tahtlikult tapluste teid Seni kui soontes meil voolab veel verd Võõraste surmad toetavad meid

Submitted by Grave666 — Apr 25, 2025

Ta valgus silmist mind sõgedaks sõi Südamest tukselva elujõu jõi Vastu mu tahtmist mind ilmale tõi Väe poolest surnutest väetimaks lõi Toitis mind viha ja verega Süngesse urgu sirguma istutas Nimetu öölooma sepistas minust Elava elu seast sootumaks kustutas Õelaks mind õpetas Hingetuks hellitas Surmama sundis Kaastundest võõrutas Nõnda must saigi: Vihatuist vihatuim Kardetuist kardetuim Vaenlasist valusaim Kurjatest koledaim Ja ikka vihkan te kahekeelsust Kuusnurkset "tõde" ei usalda Põlastan sügavalt orjameelsust Vaid päikesemärgi ees kummardan

Submitted by Nargaroth — Apr 25, 2025